Hasartmängusõltuvus (patoloogiline hasartmängimine) on impulsskontrolli häire, mida iseloomustab kontrollimatu vajadus mängida vaatamata negatiivsetele tagajärgedele. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tunnistab seda ametlikult vaimse tervise häirena. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-11) järgi kuulub see käitumissõltuvuste kategooriasse.

Mis on hasartmängusõltuvus?

Hasartmängusõltuvus on krooniline seisund, kus inimene ei suuda mängimist kontrollida. Sarnaselt ainete kuritarvitamisega tekib aju tasusüsteemis muutus, mis nõuab üha suuremat stimulatsiooni. Mängur vajab üha suuremaid panuseid, et kogeda sama põnevustunnet. Uuringud on näidanud, et hasartmängusõltuvus aktiveerib ajus samu piirkondi mis ainete sõltuvus – eelkõige dopamiini vabanemist reguleerivaid radasid.

Sõltuvus ei ole tahtejõu puudumine ega iseloomuviga. See on meditsiiniline seisund, mis vajab ravi ja tuge. Paljud inimesed häbenevad oma probleemi ega julge abi otsida, kuid mida varem ravi algab, seda paremad on tulemused.

Hasartmängusõltuvuse levik

Erinevate uuringute kohaselt esineb hasartmängusõltuvust 1–3% täiskasvanud elanikkonnast. Eestis on see number sarnane. Probleemseid mängijaid, kellel ei ole veel välja kujunenud sõltuvus, on aga märksa rohkem – hinnanguliselt 3–5% elanikkonnast.

Sõltuvus võib tekkida igas vanuses, kuid eriti haavatavad on noored mehed vanuses 18–35, kes alustavad sageli internetipõhiste hasartmängude või spordiennustusega. Viimastel aastatel on aga kasvanud ka naiste osakaal probleemsete mängijate seas. Samuti on riskigrupis eakamad inimesed, kes leiavad tee mänguautomaatide juurde üksinduse ja igavuse tõttu.

Hasartmängude liigid

Hasartmängusõltuvus võib kaasneda väga erinevat tüüpi mängudega:

• Mänguautomaadid – kõige levinud sõltuvust tekitav hasartmänguvorm. Kiire mängutempo ja pidev visuaalne stimulatsioon tekitavad tugeva sõltuvust soodustava efekti.
• Kasiinomängud – poker, blackjack, rulett ja muud lauamängud. Pokeri puhul võib mängija ekslikult arvata, et oskused tagavad pikaajalise edu.
• Spordiennustus – kihlveod spordiürituste tulemustele. Spordihuvi ja mängimise piirid hägustuvad kergesti.
• Loteriid ja kraapekaardid – kuigi neid peetakse süütuks meelelahutuseks, võib ka neist kujuneda sõltuvus, eriti inimestel, kes ostavad pileteid igapäevaselt.
• Internetihasartmängud – veebikasiinod ja mängurakendused on kättesaadavad ööpäev läbi, mis muudab mängimise piiramiseks vajalike barjääride ületamise väga lihtsaks.

Sõltuvuse tunnused

Käitumuslikud tunnused:

• Suutmatus mängimist lõpetada või piirata
• Mängimisele kulutatava aja ja raha pidev kasv
• Kaotatud raha tagasivõitmise püüd (nn taga-ajamine)
• Mängimise varjamine lähedaste eest
• Valetamine mängimise ulatuse kohta
• Raha laenamine või varastamine mängimiseks
• Tähtsate kohustuste ja kohtumiste unustamine mängimise tõttu
• Korduvad ebaõnnestunud katsed mängimist kontrollida või lõpetada

Emotsionaalsed tunnused:

• Rahutus ja ärrituvus, kui ei saa mängida
• Mängimine stressi, ärevuse või depressiooni leevendamiseks
• Süü- ja häbitunne pärast mängimist
• Lootusetus ja mõtted enesetapust
• Meeleolu kõikumine sõltuvalt mängu tulemustest
• Pidev mõtlemine mängimisele ka siis, kui parasjagu ei mängita

Sotsiaalsed tagajärjed:

• Suhete lagunemine perekonna ja sõpradega
• Töökoha kaotus või töötulemuste langus
• Rahalised raskused ja võlad
• Õiguslikud probleemid
• Sotsiaalne isolatsioon
• Usalduse kaotus lähedaste silmis

Sõltuvuse arengu etapid

1. Võidufaas. Mängur kogeb esimesi võite, mis tekitavad eufooriat ja enesekindlust. Panused hakkavad kasvama. Mängur räägib meelsasti oma võitudest, kuid mitte kaotustest. Tekib illusioon, et mängimine on tulus tegevus. See faas võib kesta nädalaid kuni aastaid.

2. Kaotuste faas. Kaotused kuhjuvad, kuid mängur on veendunud, et suudab need tagasi võita. Algab valetamine ja raha laenamine. Mängur hakkab mängima üksi, puudub töölt ja eirab oma kohustusi. Suureneb viha ja ärrituvus. Perekonnaelu kannatab. Mängur mõtleb mängimisele pidevalt ja planeerib oma järgmist mängukorda.

3. Meeleheitefaas. Mängur on kaotanud kontrolli. Võlad on kasvanud üle jõu, suhted on lagunenud. Mängija tunneb end lõksus olevat. Võib esineda paanikahoogusid, unetust, söömishäireid. Mõnedel juhtudel võib tekkida alkoholi- või narkosõltuvus lisaks mängusõltuvusele. See on faas, kus paljud sõltlased jõuavad lõpuks abi otsima, kuid kahjuks ka faas, kus oht enesekahjustamisele on kõige suurem.

4. Lootusetuse faas. Mängur ei usu enam, et suudab olukorda parandada. Võib esineda kriminaalset käitumist – vargused, pettused, omastamised – et mängimist jätkata. Mõtted enesetapule muutuvad sageli konkreetsemateks. See on kõige ohtlikum etapp, mis nõuab kohest professionaalset abi.

Riskitegurid

Hasartmängusõltuvuse tekkimist soodustavad mitmed tegurid:

• Geneetilised tegurid – uuringud kaksikutega on näidanud, et sõltuvusel on oluline pärilik komponent. Kui perekonnas on olnud sõltuvusprobleeme (sh alkoholism), on risk suurem.
• Psühholoogilised tegurid – impulsiivsus, sensatsioonijanu, madal enesehinnang, raskused emotsioonide reguleerimisega. Samuti tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD) ja bipolaarne häire.
• Sotsiaalsed tegurid – hasartmängude kerge kättesaadavus, sõprade mänguharjumused, sotsiaalse toe puudumine, üksindus, igavus.
• Kaasnevad häired – depressioon, ärevushäired, ainete kuritarvitamine. Sageli kasutatakse mängimist negatiivsetest tunnetest põgenemiseks.
• Varajane kokkupuude – mida nooremana hasartmängudega kokku puutuda, seda suurem on sõltuvuse tekkimise risk. Alla 18-aastasena mängimist alustanutel on risk 2–3 korda suurem.

Hasartmängusõltuvuse mõju tervisele

Hasartmängusõltuvus mõjutab nii vaimset kui füüsilist tervist:

Vaimne tervis:

• Depressioon ja ärevushäired (esinevad kuni 75% sõltlastest)
• Unehäired ja krooniline väsimus
• Suitsiidirisk – hasartmängusõltlaste seas on enesetapumõtete esinemissagedus kuni 5 korda kõrgem kui üldpopulatsioonis
• Paanikahäire ja üldistunud ärevushäire

Füüsiline tervis:

• Kõrge vererõhk ja südame-veresoonkonna probleemid (pideva stressi tõttu)
• Seedeprobleemid, sh maohaavanid
• Peavalud ja migreen
• Immuunsüsteemi nõrgenemine
• Lihaspinged ja seljavalud (pikaajaline istumine)

Mõju perele ja lähedastele

Hasartmängusõltuvus ei mõjuta ainult sõltlast ennast – see puudutab kogu perekonda ja lähiringkonda. Elukaaslased kogevad sageli:

• Pidevat stressi ja ärevust rahalise olukorra pärast
• Usalduse kaotust ja emotsionaalset kaugust
• Viha, pettumust ja abituse tunnet
• Depressiooni ja ärevushäireid
• Vajadust varjata perekonna probleeme teiste eest

Lapsed, kes kasvavad hasartmängusõltlase perekonnas, kogevad sageli ebastabiilsust, pingeid ja emotsionaalset hooletussejätmist. Neil on ka suurem risk ise hilisemas elus sõltuvusprobleemide tekkeks.

Ravivõimalused

Hasartmängusõltuvuse raviks on mitmeid tõenduspõhiseid meetodeid:

Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) on üks tõhusamaid ravimeetodeid. See aitab tuvastada ja muuta mängimist soodustavaid mõttemustreid, näiteks usku „kuumadesse" ja „külmadesse" seeriatesse, illusioon kontrollitavusest või uskumus, et järgmine mäng toob suure võidu.

Tugigruppid – Anonüümsete Hasartmängurite (AH) grupid pakuvad kogemuspõhist tuge 12 sammu programmi alusel. Grupis osalemine on tasuta ja anonüümne. Samasuguse kogemuse omavate inimestega suhtlemine on paranemise seisukohalt hindamatu.

Perenõustamine – kuna sõltuvus mõjutab kogu perekonda, on sageli kasulik kaasata ravisse ka lähedased. Gam-Anon on tugigrupp hasartmängusõltlaste lähedastele.

Medikamentoosne ravi – teatud juhtudel võivad antidepressandid, meeleolu stabilisaatorid või opioidantagonistid aidata vähendada mängutungi. Ravimiravi määrab psühhiaater ja seda kasutatakse tavaliselt koos psühhoteraapiaga.

Enesekeelustamine – Eestis on võimalik end keelustada hasartmängukohtadesse Maksu- ja Tolliameti kaudu. See on praktiline samm, mis vähendab kiusatust ja annab paranemiseks aega.

Paranemise protsess

Paranemine hasartmängusõltuvusest on pikaajaline protsess, mis nõuab kannatlikkust ja pühendumist. Mõned olulised põhimõtted:

• Esimesed 90 päeva on kriitilise tähtsusega. Sel perioodil on tagasilanguse oht kõige suurem ja regulaarne tugigrupis osalemine on eriti oluline.
• Päev korraga – ärge mõelge sellele, et peate kogu ülejäänud elu mängimata olema. Keskenduge ainult tänasele päevale.
• Rahaasjad – andke oma rahaasjade haldamine usaldusväärse lähedase kätte, vähemalt paranemise algstaadiumis. Ärge kandke endaga rohkem sularaha kui hädavajalik.
• Tühimiku täitmine – leidke uusi tegevusi ja hobisid, mis asendavad mängimisele kulunud aja. Sport, loodus, pere, õppimine – kõik mis teile rõõmu pakub.
• Ausus – olge aus enda, oma lähedaste ja tugigrupi suhtes. Saladused ja valetamine hoiavad sõltuvust elus.
• Tagasilangus ei ole lõpp – kui satute taas mängima, ärge heitke meelt. Otsige kohe abi, minge koosolekule, helistage usaldusväärsele inimesele. Tagasilangus on osa paljude inimeste paranemisloost.

Kuhu pöörduda

Abi on olemas ja see on kättesaadav:

• Anonüümsete Hasartmängurite tugigrupid pakuvad kogemuspõhist abi
• Perearst võib suunata edasi psühhiaatri või psühholoogi juurde
• Hasartmängusõltuvuse nõustamistelefon 15410
• Enesekeelustamine hasartmängukohtadesse on võimalik Maksu- ja Tolliameti kaudu
• Perenõustamiskeskused pakuvad tuge ka lähedastele

Taastumine on protsess, mis nõuab aega ja pühendumist, kuid see on täiesti võimalik. Tuhanded inimesed on hasartmängusõltuvusest paranenud ja elavad täisväärtuslikku elu. Sa ei pea sellega üksi hakkama saama – esimene samm on abi otsimine.