Vaid see, kes ise mängur on olnud, saab teise mänguri tundeid päriselt mõista. Ühingu liikmeskond koosneb endistest ja praegustest mänguritest. Margus, ühingu liige ja kunagine hasartmängur, kirjeldab seda niimoodi:
•ma tundsin füüsilist vajadust mängida; selle nimel olin valmis tegema mida tahes ega valinud vahendeid, et mängimiseks raha hankida.
•ma unistasin luksulikust elust ja rikkusest.
•otsisin väljapääsu, kuid ei leidnud seda. Ei posijad ega meditsiin ei suutnud mind aidata.
•minu elu oli kui karusell, mille kiirus iga panusega aina kasvas. See ei peatunud isegi siis, kui ma üks päev ei mänginud, sest siis ma mõtlesin ainult järgmisele mängule. Ma vajasin mängu. Ma tahtsin mängida ­ lootsin iga päev, et äkki just täna ma võidan.
•tihti peatusin alles siis, kui olin kõik maha mänginud. See kirg hävitas minus kõik, mis oli hea ja positiivne.
•ikka ja jälle pidin oma lähedastele valetama. Sageli nii veendunult, uskusin ka ise, mida neile kokku rääkisin...
•ja taas läksin mängima, kuigi olin tuhandeid kordi endale lubanud seda enam mitte kunagi teha...
•võlad üha kasvasid ja kasvasid. Ma ei näinud kiireks rahahankimiseks mingit muud võimalust - ma pidin mängima, et oma võlgu tagasi maksta.
Lahendus

Külastusi: